Tirts

Tahtsime minu sünnipäeva tähistada toitumisorgiaga Volgas. Lapsed kaasa ja reede õhtul kohale. Juhtus aga see, et riietusime lahti ja alles siis tuli teenindaja, kes ütles, et ühtegi vaba lauda pole ja ilmselt oleks ooteaeg väga pikk. Noh, lapsed riidesse tagasi ja käsime hoopis Werneris pidusöömal. Hea söök ja jook, kiire teenindus ja saime ööseks koju ka.
Laupäeval siis uuele katsele. Kella kahe paiku restoranis polnud just ülemäära palju inimesi, ent sellest hoolimata saime oodata täiesti märkimisväärselt. Esimese roa eel ning esimese ja teise roa vahel oli see ootamise aeg eriti pikk. Lõpuks neljandat käiku sööma ei jäänudki, võtsime karbiga koogi koju kaasa ning seega sellele hinnangut ei anna, sest polnud söödud ilmselt õigetes tingimustes. Supp oli karpidega ja ilmselt kogu rahvusköögipäevade üks paremaid roogasid. Tartu sõpruslinnu iseloomustab kiindumus kartulipudrusse, sest islandlased olid seda suisa soojale eelroale (milleks oli koha viilak) ning pearoale (lamba kael ja kints) lisanud. Liiga palju kartuli putru aga ei teinud seda kõike sümpaatsemaks. Koha oli mõnus, pearoog oleks võinud krammi võrra soem olla. Maitses… normaalne. Ei midagi erilist. Aga köögi ajastuse osas pole ma nõus, et a’la carte tähendabki seda, et pealt pooleteise tunni läheb kolme roa kätte saamiseks ja kugistamiseks. Supil oli isegi natuke nahk peale tekkinud selle ajaga, nii et miski jama seal oli. Aga noh, mis seal ikka. Minge hoopis Volgasse ja sööge sealseid lasteroogade pannkooke. Kõige paremad

Comments(0)

(lisan nüüd selle osa, mis täpitäheparanduses kaotsi läks) Nagu irooniaks oli Soome köögi söömisel teeninduse tempo kõige kiirem ja oleks võinud ka need lapsed, kes Mammi juurde hoida jäid, kaasa võtta. Aga noh, käisime ilma. Sööki kartsime, sest Triinu kommentaarid olid teinud ettevaatlikuks. Jagasime seekord söömise nii, et Jaak sai ROHELISE HERNE PÜREESUPI PÕDRALIHA-TOORJUUSTU TARTARIGA, mõlemad sõime prae: AHJULÕHE PUNAPEEDI, ÜRTIDEGA KARTULIPÜREE JA SIDRUNIKASTMEGA ning algselt ennekõike mulle planeeritud
KOHUPIIMAKREEM GLÖGIPLOOMIDE JA RUMMIGA läks jagamisele ja ühisele ära söömisele. Supp oli sama, mis eelmisel aastal Big Benis, kannus rõõmus roheline supp, mis kallati kreemjuustu ja põdraliha segule. Oli endiselt hea. Lõhe oli parem kui Dorpatis, aga mitte just märkimisväärne. Peet oli mõnus, aga lisandiks olnud kartulipuder ei sobinud sidrunikastmega mitte põrmugi. Kohupiim oli nämma, aga rummi oli vähe võitu

Aga pealkirja selgituseks – mingil põhjusel unustas meie teenindaja meile leivakorvi koos nugade-kahvlite-lusikatega tuua ja kui me siis suppi nõutult põrnitsesime, siis tõi küll lusika, aga korvikese puudumist ei märganud ikkagi. Nii et pidime söögirelvi mitu korda küsima.

Comments(1)

Rootsi sööki pakuti seekord Vildes ja juba see oli märkimisväärne edasiminek TÜ Vanast Kohvikust, mis on selle teemalist menüüd varasematel aastatel pakkunud.
Aga see, et juba jälle on inimesed enne meid jõudnud söögile jaole ja kõik söögi ära söönud, siis ei saanud ei eelrooga: Rootsi soolaforell Västerbotteni pirukaga ega aeglaselt küpsetatud põdrafileed serveeritud punaveini-köögiviljade ja mädarõikavahuga. Seega nende kohta ei oska midagi öelda.
Tellimuse võtmise järel toodi kausike soolapähkleid, mille Jaak ja Tormi kahe peale kinni pistsid. Lapsed said meelt lahutada lastemenüüde värvimise ja niisama joonistamisega ning kiirelt toodi lauda ka väga head ciabattat sisaldav leivakorv. Ürdivõi, leib ja tühi kõht tähendas, et see kõik oli mmmmmmm…..
Meie Jaaguga sõime lihapalle ja putru ja Tormi sõi ka hea meelega meie putru ning oluliselt vähem hea meelega sõi ta talle tellitud laste spagette. Aga Uku, kes tahtis friikaid, sõi hoopis ise Tormi spagette veidi. Ja Tormi sõi Uku friikaid. Nii et oli hea, et lapsed said erinevaid lastepraade. Lastepraadide kõrvale üllatati neid üllatusmunadega, mis kenasti tervelt koju ka toodud.
Lihapallid olid väga head, kaste oli pisut soolakas, aga sobis kõik kenasti kokku see kraam. Magustoiduks oli vaniljeparfee tumeda rummi ja värskete murakatega, mis sai samuti üldise heakskiidu osaliseks.
Teenindus oli tähelepanelik ja kiire, toit hea ja terve pere käitus täiesti kombekalt. Üldkokkuvõtteks võiks anda kogu elamusele kõrge hinde, millest võtab punkte maha vaid see, et ei olnud eelrooga ega põtra.
Järgmiseks siis Soome – ilmselt järgmisel esmaspäeval, siis nädala keskel või uue nädala alguses ehk Ungari ning reede õhtul siis Island. Või kui kellelgi on enne seda võimalik võrrelda, et kumb kahest viimasest parem on, siis selle jätame reedeks.
Mina, aga, homme jälle Lufthansa lennukitoidule.

Comments(0)

Mõne sõnaga ka sellest reisist, mis mind järjekordselt kodust ära on viinud. COST kohtumine on põhiliseks sisuks olnud ja eilne tööpäev kestis 9st hommikul kuni 8ni õhtul + 2h õhtusööki nende samade inimestega. Ma olen täiesti sooda… Enne reisi küsisid kolleegid õppeosakonnast, et kas ma saan natuke puhata ka komandeeringus. I wish…

Kuigi ma sain juba FB-s hurjutada selle eest, et ma julgesin Lissaboni koledaks nimetada, aga kuigi sellel linnal onkindlasti oma võlu, siis ei ole see siiski võitnud mu südant. Liiga palju negatiivseid elamusi konkreetse ürituse korralduse juures rikuvad muljet. Linn on minu meelest logistiliselt keeruline. Ühistransport on, aga nt nädalavahetusel ülikooli juurde ei vii, jne. Et logistiliselt keeruline ja ei suutnud moodustada minu jaoks tervikut.

Aga kui kohtumise kohast väljas olime, siis nägime Lissaboni helgemat palet ka: mõned head söögikohad, kus me käisime, nn 2nd class restaurants nagu nad enda kohtaise ütlesid… Aga palju kala, mõistlik teenindus ja imelised vaated.

Teine kord jälle, Lissabon, kohtume paremate sõpradena ehk…

Comments(0)

Dorpatisse minek oleks peaaegu ära jäänud. Ma olin väga väsinud ja mul oli olnud just pisarate ja emotsioonide rohke elamus ühes komisjonis, kus ma tundisin, et saan teist tegemata tööde eest pähe. Eks ma ikka sain ka ja natuke ka asja eest, aga kurb ja hale oli ikka. Aga Uku nõudmisel, kes selgitas mulle, et restorani söök on ikka palju parem kui minu tehtud söök, läksime siis Dorpatisse ja otsima Norra roogi. Lapsed seekord rahvsuköökide eksperimendist osa ei võtnud – lihapallid kartulipudruga Tormile ja pitsa, limonaad ning jäätis Ukule. Aga see Uku jäätis oligi see, mis tekitas sellise veidravõitu elamuse. Nimelt ei märganud ma seda tellida koos muu söögiga, vaid alles siis, kui meie praade koristati. Tulemuseks oli see, et ootasime kolme vaniljejäätise kuuli, kuut koktelikirssi ja kahte melissilehekest 20 minutit. Jõudsid saabuda meie oma magustoidud, jõudsime need ära süüa, jõudis teenindaja küsida, kas me veel midagi soovime, jõudis tuua meile kohvi ja kakaod, jõudsime needki juba poolenisti ära juua, kui siis lõpuks see kaua oodatud jäätis saabus. Kahtlustan, et köögipoiss käis RIMIs või Statolis jäätist ostmas, sest muul moel ma seda üliaeglust selgitada ei oska.
Aga Norra söök siis ise.
Eelroaks: marineeritud põdraliha pohlavahu ja punase kapsa salatiga – maitses kõige rohkem kapsa järele, ja pohla oli selles maitses vähem. Pearoaks: aurutatud Norra lõhe Sandefjordi kastmes kurgisalati ja tillikartuliga. Salat oli huvitav – koorimisnoaga tehtud ribad, lõhe oli maitsetu ja tõesti igav, kõige parem oli kaste. Magustoiduks oli õuna-martsipanikook aprikoosiglasuuri ja vaniljevahuga, mis oli hea ja mõnusalt martsipanine. Igatahes soovitan magustoitu süüa

Aga järgmiseks siis Rootsi

Comments(1)

Oma 2008. aasta postituses olen kiitnud Sõprade juures kohta, kus tellimisest maksmiseni läks 45 minutit. Ja seekord oli kõik nii teist moodi. Aga enne kui te nüüd mõtlete, et miks ta ometi kiirust nii väga tähtsustab teeninduskvaliteeti kommenteerides, siis olukorras, kus me käime söömas kahe lapsega, kes lauas istuda ja oodata eriti ei jaksa, siis on kiire ja tähelepanelik teenindus ülimalt hinnas minu jaoks.
Aga et siis Sõprade juures ja tähestikus kolmas e Kreeka söök (erinevalt Tartu linnast, tegin mina oma tähestiku riikide kaupa). Islandi jätsime pidulikumaks puhuks kuu lõpu poole.
Postituse pealkirjaks oleks pidanud tegelikult olema: Kui meie pere Kreeka sööki maitsma jõudis, olid pannkoogid juba otsas. Pannkookide juurde oli menüüs tehtud märge, et neid on ainult seni, kuni Kreekast toodud spetsiaalseid toiduaineid jagub [Pannkoogid pistaatsia pähklitest pralineega (sisaldab Kreekast spetsiaalselt toodud toiduaineid ning dessert on saadaval niikaua, kui toodet jätkub)]. Rahvusköögipäevade viiendaks päevaks oli tooraine ilmselt otsas ja meie pannkooke ei saanudki. Aga üht-teist me ju siiski ka saime.
Jaak tellis eelroaks mereannnisupp „Bouyiabesa” – tervitusega Aigina saarelt!, mina kreekapärased suupisted “Feta” juustuga. Minu eelroog saabus umbes 25-30 minutilise ootamise järel, filotaignasse mässitud feta ja baklažaani mässitud feta ja mingiks kuulikeseks vormitud ja frititud feta. Kreekapärane, hea, Tormile ka maitses, Uku eriti ei hoolinud ja baklažaaniga sain kõik endale . Jaagu suppi ootasime veel umbes 20-25 minutit, nii et ma olin juba päris kuri. 5 min enne söögi saabumist astus mööda ka teenindaja ja ütles, et kuna kõik on tulnud Kreeka kööki uudistama, siis läheb veel veidi aega. Kui ma enne käisin Suudlevates tudengites ajalehte otsimas, siis ei tundnud see koht üldse nii pilgeni täis olevat. Aga ju siis polnud köök suutnud nii suure huviga arvestada.
Koos supiga, mis oli mõnus kalane uhhaa saabusid ka lastele tellitud spagetid mereandidega. Tillukesed kaheksajalad olid võluvad, spagetid olid mingil põhjusel lühikesteks jupikesteks tehtud ja kaste oli minu jaoks tibakene soolane. Halb ei olnud, aga no liiga hea vist ka mitte. Spagetid toodi ühes suures kausis, kõrvale kaks taldrikut, et saaks laste vahel ise portsu pooleks jagada. Aga nt lusikat, mis peaks olema spagettide söömise juures kohustuslik abimees (või noh, seda kastet oleks olnud mõnus sellega süüa), seda ei toodudki. Teenindus oli üldse kuidagi ükskõikne. Ei tuldud appi, kui meil mahlaklaas ümber läks, kuigi preili seisis kohe seal samas. Ei olnud halb teenindus, aga just ükskõikne.

Nii toodi Jaagule praad veel enne kui ta supikausist viimase lusikatäie kokku oli jõudnud kraapida ning ka mina, kes ma olin olnud ilma söögita tükk aega, sain samal ajal oma pearoa. Mina võtsin pearoaks Retsina veiniga maitsestatud veiseliharoog “Stifado”, serveeritud kartulite sibulatega, mis oli esimesel katsel külm. Kohe nii ebameeldivalt, et ma otsustasin, et kui juba oodatud, siis ootan veel ja saatsin oma söögi kööki tagasi. Jaak sõi traditsioonilise Kreeka rahvustoidu “Souvlaki”- grillitud kana- ja seasisefilee vardad, serveeritud kartulite, grillitud aedviljade ning tzatziki kastmega ja see oli tõesti hea söök. Kartulid olid pisikeste friikate kujul, aga liha oli võrratu. Minu praad, kui ta siis teisel katsel saabus soojana, oli… no mõnus oli. Kahjuks olin ma selleks ajaks tige ja soovisin, et liha oleks võinud pisut pehmem olla, kartul natuke krõbedam ja tomatikaste pisut vähem happeline. Sibulad olid mõnusad ja idee suuri hautatud sibulaid serveerida, väärib kõrva taha panemist.
Magustoidu nimi oli „Loukoumades” – ja kuigi wikipedia pildil on tegemist kenade pallikestega, siis meil oli pigem tegemist ebakorrapärase friteeritud taignaga ja tükikestega. Palusime oma kaks portsu kaasa pakkida ja sõime teel ja autos kolmekesi ära (Ukule ei meeldinud, sest tema sai vist ilma meesiirupi osata oma esimese suutäie maitsta).
Seekord siis läks kogu eine peale ligi 2 tundi ja magustoidu söömise aeg sinna sisse ei mahtunud. Häirima jäi see, et Kreeka menüü juurde oleks võinud pakkuda Kreeka veini pokaaliga, sest praegu oli seda võimalik osta vaid pudeliga ning et me olime autoga, siis ei sobinud see kuidagi. Ja kui õli reklaam ütleb, et vahemeremaades on eelroaks aja nautimine, siis ma tunnistan, et mul pole kindlasti nii palju aega, et seda kohvikus sellisel kombe laste kantseldamise peale kulutada.

Igatahes jääme ootama positiivsemaid kogemusi. Enne kuu lõppu on põhjust veel viies kohas käia. Ja mina pean veel jõudma Lissaboni ja Karlshruesse ja koos perega kolmeks päevaks Pärnusse. Järgmiseks peaks olema põhjust raporteerida Norra teemadel Dorpatist.

Comments(0)

Põhjust blogida. Rahvusköögid on jälle Tartus ja juba kolmandat aastat sätime me end aasta tihedamaks ajaks, kui mul on 2 komandeeringut, SPA plaan ning sünnipäevitus, kaheksasse söögikohta erinevaid rahvuskööke degusteerima.
Vol 1 oli siis reede õhtul Hispaania teemaliselt Entris. Abiks ja seltsiks olid vend ja vennatütar ning meid endid rivis ikka terve pere.
Suured mehed sõid värske salati marineeritud mereandidega – seda ma ei maitsenud. Jaagu hinnangul oli salatit küll vähe ja krabid-karbid olid oma koorikutes ja tegid söömise tülikaks, aga maitse oli okei. Mina sõin eelroaks koorese maisisuppi südakarpidega. Selles olid ka karbid sees, aga maisi püreesupp oli igatahes mõnus. Koorene-kreemine ja huvitav. Kõik kolm täiskasvanut sõid puraviku paella, selles oli oluliselt rohkem liha, kui nimi ütleb – kana ja siga kohe kindlasti. Rammusalt puravikune maitse mu vennale ei meeldinud, tema ootas kollast safraniga paellat nagu ta Barcelonas oli söönud, seega oli pettumus. Mulle aga meeldis ja lastele ka. Jaagu hinnangul oli okei ja võiks teine kordki süüa. Aurutatud heigifilee tiigerkrevetiga palusin laste jaoks pooleks teha – inspireeritud eelmise või üle-eelmise õhtul kodus tehtud kala edust. Praadi oskasid nad kenasti pooleks teha – isegi spargel oli pooleks tehtud ja kenasti puutiku abil taldrikut kaunistama seatud. Kala kõrval oli kartul, maitsed olid neutraalsed ja mõnusad. Lapsed eriti palju ei söönud, aga mitte selle pärast, et toit oleks halb olnud.
Magustoidu pooleks tegemine läks Entri poistel meelest ja kuigi muu teeninduse osas pole kriipsukestki kobiseda, siis riisidesserdi nimelise magustoidu sai Uku ainsana – kooresed riisiterakesed – st ei olnud pudrune, aga pigem al dente, maitsesid head nii Ukule kui mulle. Kõik ülejäänud sõid küpsetatud juustukooki, mida oli palju. Koogipõhja ei olnud, selline läbivalt ühetaoline, magus ja hea. Aga mitte selline vau. Pigem normaalne. Magustoidu kõrvale mekkisin mina portveini ja see üllatas arvel ülimeeldiva hinnaga. 4cl maksis 18 krooni, nii et mõnel reede õhtul pokaalikese head portveini maitsma võib sinna teinekordki minna.
Teenindus, nagu juba öeldud, oli hea, koka nägime ka ära. Söök oli lõppkokkuvõttes mõnus, kuid mitte midagi liiga erilist. Ootame paremaid kohtumisi. Kiitust vääris muuhulgas see, et Hispaania veini söögi kõrvale ka pokaali kaupa osta lubati.

Comments(0)

Seoses kella keeramisega on õhtu töölt mineku aeg juba pime. Tundub kriminaalne töötada nii kaua, et pime on täiesti. Ja kuigi ma fännan sajaga Tartu uut rattateed, mis ühendab Uku lasteaeda kesklinnaga, siis pimedas sõitmine on ikkagi hirmus ja minu meelekindel plaan pidada vastu ratta seljas vähemalt lumeni, on siiski vankuma löönud.

Comments(0)

Et siis tegelikult Hamburgis. Päevad on olnud pikad ja pingelised, nii et blogimisenigi jõuan alles põhimõtteliselt viimasel päeval. Homme hommikul alustan teekonda koju ja õhtuks loodan kohale jõuda .

Hamburg on mu uus lemmiklinn. Selline grandioosne, aga samas siiski rahulik ja ülikoolilinnak on keset linna ja kõik ei olegi röögatult kallis. Shoppasin pisut – kampsik, kõrvarõngad ja raamatud – lastele mitte midagi. Süda kipitab ja mõtleb kodukeste peale. Nad on ju tublid ja saavad hakkama. Aga ikkagi. Kommi ka koju. Aga soov Ukut mingi toreda leluga ära osta on ikkagi soov. Aga kas ja kui palju lelusid meie koju mahub? Või on maailmas muid mänguasju ka olemas, mida osta tasub? Kardetavasti on kogu selle teemaline ostlemine jäänud Kopenhagenisse, kui ma just ei torma järgmise teaduse asemel hoopis poodi. Aga kardetavasti teadus siiski võidab.

Comments(0)